• Ville Lausmäe

Sisearhitektidele rohkem vabadust ja vastutust

Äripäev Sisustaja
Tekst Katre Pilvinski
Aprill 2018

Praegu pole sisearhitektid kohustatud enda kvalifikatsiooni ehitusprojektide juures tõendama, kuid Eesti Sisearhitektide Liit (ESL) soovib seda olukorda muuta, et tagada erialal tegutsemisvabadus ja vastutusvõime enda tehtud töö eest.

„Eesmärgiks on erialasiseste vastutuspiiride korrastamine läbi kutsetasemete, et olukord oleks selgem kõikidele osapooltele. Kvalifikatsiooni tõendamist taotleme vaid kutsetasemetel kirjeldatud sisearhitekti tegevustele hoone projekteerimise juures, mitte sisekujundamisele,” märkis ESL kutsekomisjoni esimees ja VL sisearhitektuur OÜ sisearhitekt Ville Lausmäe.

“Teema on mitmetahuline, erinevast vaatenurgast vaadatuna on praegu kehtiv olukord probleemne nii sisearhitektidele, ruumide lõppkasutajatele, tellijatele ning teisi projektiosasid teostavatele projekteerijatele,” lisas ta. Tema sõnul on olukord sisearhitektide jaoks probleemne, kuna tegutsemisvabadus ega vastutusvõime erialal ei ole tagatud ning avalikkuse jaoks probleemne, kuna ohutu ja kvaliteetne lahendus ei pruugi olla tagatud ning vastutus hajub, kuna vastutav osapool ei ole selgelt määratletud. Tellijate jaoks on olukord keeruline, kuna võimalikke ebakompetentseid lahendusi tuleb uuesti teostada ning sellega kaasneb lisakulu. Teiste projekteerijate jaoks on olukord probleemne, kuna projekteerimismeeskonnas on sisearhitekt teatud valdkonnaga tegelevaks partneriks, kes peab teadma, mida ta teeb ning olema kompetentne osapool meeskonnatöös osalemiseks.

Sõbralikud arhitektid

Kui sisearhitektuuri projekti eest vastutab arhitekt, kes pole projekti tegelik autor, siis Lausmäe sõnul tekib probleem peamiselt olukorras, kus ehitusloa taotlemine on vajalik ning sisearhitektuuri projekt moodustab valdava osa ehitusprojektist. Näiteks, kui muudetakse arvestatavalt siseplaneeringut, aga hoonet väljast mitte või on vajalik näiteks olemasoleva pinna kasutusotstarbe muudatus. “Hetkel peab sisearhitekt leidma sõbraliku arhitekti, kes on nõus projekti allkirjastama, et oleks võimalik ehitusluba taotleda. Tegelikkuses aga ei ole abikäe ulatanud arhitekt enamasti projektiga tutvunud, rääkimata sisulisest vastutusvõimest või autorlusest. Kuna eriti ühiskondlike objektide puhul käsitletakse sisearhitektuuri projektis ka mitmeid ohutust puudutavaid aspekte, mida teistes projektiosades ei käsitleta, ei ole selline olukord õige ega turvaline. Praktikas tähendab see igasuguse kontrolli puudumist selles osas, kas projekteeritav siseruum vastab kehtestatud ohutusnõuetele või mitte, ning ehitusloa taotlemise protsess sõltub pigem sõbrasuhetest mõne arhitektiga, kui projekti autori sisulisest kompetentsist,” selgitas Lausmäe olukorda. “Sisearhitektide jaoks tähendab see aga oma erialase tegutsemisvabaduse piiramist. Ei ole võimalik oma tööd juriidiliselt avalikult teha, oma sisulist kompetentsi realiseerida ega oma töö eest vastutada,” lisas ta. Lausmäe tõdes, et Eestis tegutseb piisaval määral erineva kompetentsusastmega sisearhitekte, kelle oskused vastavad erinevatele kutsetasemetele või puudutavad tegevusi, mis ei vaja kvalifikatsiooni tõendamist. Küsimusele, kas sisearhitekti tööd alahinnatakse võrreldes teiste rollidega ehitusprojektide juures, vastas Lausmäe, et ehituse ning projekteerimisega kokku puutuvates ringkondades pigem mitte. “Küll aga on segadust avalikkuse ning ametkondade silmis erinevate eriala nimetuste ning tegevustega. Erinevalt sisekujundajast tegeleb sisearhitekt lisaks ruumi dekoreerimisele ja kujundamisele ka mööblidisaini ning hoonete sisearhitektuuri projekteerimisega. Viimasega kaasneb aga kõrgendatud vastutus ning kvalifikatsiooni tõendamise vajadus.” Kuna praegu puudub sisearhitektide kvalifikatsiooni tõendamise nõue, siis pole Lausmäe hinnangul korrektne viidata mõnele konkreetsele probleemsele objektile. “Kui aga avalikkusele suunatud ruumides ringi vaadata, on võimalik vahel märgata trepipiirdeid, mis ei vasta ohutusnõuetele, põrandaid, mis on liialt libedad, viimistlusmaterjale, mille ohutuses ei julge kindel olla ning puudujääke lastele või puuetega inimestele suunatud ruumides,” loetles ta.

RKAS soovib ühtseid kriteeriume

Riigi Kinnisvara AS (RKAS) on rohkete avalike objektide tellija ning ameti töökeskkonna strateeg Tiina Liitmäe rääkis, et neil on erineva suurusega projekte, tehakse näiteks 10 töökoha jaoks ümberehitusi, aga samas on hooneid, kus on tuhat töökohta. “Väga suurte projektide puhul me tahame, et sisearhitektide tiimil oleks kogemust ja pädevust.” “RKAS on riigihanke kohuslane, me peame suutma küsida väga üheselt ja arusaadavalt, kas pakkuja vastab nõuetele või mitte. Me ei saa teha kunagi valikuid selle järgi, kas meeldib või ei meeldi. Ja me ei saa esitada põhjendamatuid nõudeid. Peame suutma kirjeldada arusaadavalt, mis asi see on, mis meile meeldib. Kui me pole suutnud seda üheselt teha, siis valime selle, kes on suutnud meie hanketingimuste juures kõige paremat hinda pakkuda. Meile meeldiks väga, kui sisearhitektide pädevusnõudeid oleks võimalik üheselt küsida,” selgitas ta. “Minu jaoks pole sisearhitektuur mitte ainult vaiba muster või seina värv – sisearhitektuur nagu arhitektuurgi on kogu ruumi toimimise loogika. Hoonete puhul ei loe mitte ainult ilu, vaid funktsionaalsus. RKASi jaoks on väga oluline, et kogu lahendus on detailideni läbi mõeldud. Meie jaoks pole sisekujunduses kõige olulisem laua disain, peaasi, et ta vastab selle konkreetse tööala iseloomule. Sisearhitekti valimisel on meie jaoks on kogemus ja kvalifikatsioon väga olulised,” rääkis Liitmäe. ESL on sisearhitektuurse kontseptsiooni kirjeldamise juures kasutanud Liitmäe sõnul vahvat terminit “tapeedivalija proua”. “Oleme ka ise kokku puutunud hobisisearhitektidega, kuid suurtele projektidele “tapeedivalija proua” pigem ei tule. Kõige suuremad projektid on tulnud üldiselt läbi arhitektuurivõistluste ja osade projektide puhul on arhitektid ise sisearhitektid kaasanud. Nende projektide puhul, kus sisearhitektid pole kohe meeskonnas, valivad arhitektid ise hiljem sisearhitektid koostööpartneriteks. Maja väline ja sisemine vorm peaksid ikkagi kooskõlas olema,” selgitas ta. Liitmäe tõdes, et kehtiv sisearhitekti kvalifikatsiooni tõendamise nõue, ühtsed nõuded pädevuse osas, õigused ja vastutus muudaks kindlasti olukorda. “Kui on ühtsed kriteeriumid, saaksime nõudeid esitada ka sisearhitektidele – samamoodi nagu praegu erineva pädevusega arhitektidele. Praegu võib sisearhitektide töö kvaliteet varieeruda palju,” märkis ta.

Projekteerija: kvalifikatsioon peab olema tõendatud

OÜ Projektipea volitatud ehitusinsener, projekteerimise projektijuht ja kehtiva ehitusprojekti standardi EVS üks koostajatest Indrek Tärno leiab, et ehitusloakohustuslike hoonete puhul ei piisa õpipoisi teadmistest.

Kas te toetate sisearhitekti kvalifikatsiooni tõendamise nõude kehtestamist ehitusprojektide juures?

Mina toetan sisearhitekte kvalifikatsiooni tõendamise nõude taotlemisel. Ehitiste projekteerimine – ja ehitus tervikuna – on tegevusala, kus põhimõtte meistrid-sellid-õpipoisid järgimine on möödapääsmatu. Äsja kooli lõpetanud sisearhitekt, nagu ka iga teine projekteerija, on õpipoiss. Meistriks saamiseks on vajalik aastaid praktiseerida, ennast täiendada ja kogemusi korjata. Niinimetatud ehitusloakohustuslike hoonete puhul õpipoisi teadmistest ja oskustest ei piisa. Sõltuvalt hoone keerukusest, kasutusest, võimalikest ohtudest, soovitavast esteetilisest kvaliteedist on vaja kas meistrit või selli. Ja see, et sisearhitekti oskused on saavutanud selli või meistri taseme ning teda on seeläbi võimalik lubada projekteerima ehitusloakohustuslikke hooneid, peab olema tõendatud. Ehk – kvalifikatsioon peab olema tõendatu

Kuna sisearhitektid ei pea praegu oma kvalifikatsiooni tõendama, siis milliseid probleeme tekitab see projekteerijate jaoks?

Praegune olukord, kus sisearhitektide kvalifikatsioon ei pea olema tõendatud, toob kaasa kaks probleemi. Ehitusprojekti tellijate poolt vaadatuna – enamik tellijatest, tavalised inimesed, ei ole ehitusala asjatundjad ja seeläbi on nendel pea võimatu vähegi objektiivselt hinnata, millise tasemega spetsialistiga on ühe või teise sisearhitekti näol tegemist. Projekteerijate poolt vaadatuna – ehitusprojekti koostamine on paljude projekteerijate ühis- ja koostöö. Osalevad arhitekt, sisearhitekt, ehituskonstruktor, rida tehnosüsteemide projekteerijaid Hooned, mille ehitamiseks nõutakse ehitusluba, on keerukad ja kvaliteetse ehitusprojekti koostamiseks peavad kõik töös osalevad projekteerijad olema sarnasel tasemel. On paras peavalu ja oht töö lõppkvaliteedile, kui projekteerimisrühma liikmeks satub õpipoiss ja peab hakkama saama meistrile jõukohase tööga.

Kuidas te hindate Eestis tegutsevate sisearhitektide kompetentsuse taset?

Kas see on ühtlane? Minu kui ehitusinseneri subjektiivne arvamus Eesti sisearhitektide kohta on igati positiivne – toredad andekad kolleegid. Sisearhitekti kompetentsuse aluseks ei ole kaugeltki ainult andekus. Tööks sisearhitektina on vaja suurel hulgal vägagi ratsionaalseid teadmisi ning praktilist projekteerimiskogemust. Seeläbi on sisearhitektide – nagu kõikide teistegi projekteerijate – tase erinev, kasvõi juba tulenevalt meistrid-sellid-õpipoisid põhimõttest, mida kirjeldasin eespool. Oleme elanud ajal, mil sisearhitektuuri kui atraktiivse tegevusvaldkonna õpet on pakutud erinevates koolides. Küsimus, kas üks või teine stuudium on andnud noore sisearhitekti, üksnes sisekujundaja või suisa mitte rohkemat kui dekoraatori, on arvatavasti üleval sisearhitektide endigi ringkondades. Eks teekond õpipoisist meistrini on seeläbi keerukam ja vaevalisem.

X